Anni Kuusik: treenitud meel aitab leida rahu rahutuses

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on kliiniline psühholoog, teadveloleku ja heasoovlikkuse praktikate õpetaja Anni Kuusik. Igapäevaselt praktiseerib Anni kognitiivset käitumisteraapiat, skeemiteraapiat ja mindfulness ehk teadveloleku ning kaastunde praktikaid. Eraldi väärib mainimist, et ta on läbinud “Mindfulness in Workplace” õppeprogrammi Oxfordi Ülikooli Mindfulness Keskuses ning viib läbi ka vastavaid töötubasid meeskondadele ja juhtidele organisatsioonides. Ma tahtsin Annilt uurida, mida on meil õppida teadveloleku praktikatest, et toime tulla tavaelu ärevuse ja stressiga, kõikvõimalike häirivate ja segavate mõtetega ning ebamugavate emotsioonidega. Tahtsin paremini mõista, kuidas töötab meie meel, mis paneb meid kannatama ja kuidas olla õnnelikum sõltumata sellest, mis meie ümber juhtub.

“Raamatu ‘Meele aeg’ autorid Michael Chaskalson ja Megan Reitz ütlevad uuringutele põhinedes, et on kolm olulist aspekti, mida teadveloleku praktikad aitavad arendada. Kõigepealt kasvab uudishimu ja võime olla teadlikult uudishimulikum iga oma kogemuse suhtes. Ühelt poolt on see selline sisemine avatuse ja eelarvamustevaba seisund, kuid teisalt on see seotud ka konkreetsete tegevustega: olen vastuvõtlikum, küsin rohekm küsimusi ja kuulan aktiivselt. Teine aspekt kõlab paremini inglise keeles kui eeesti keeles – 'allowing', eesti keelde võiks selle tõlkida kui 'lubamine', mille sisu on see, et ma suudan aktsepteerida olukordi nii nagu nad parasjagu päriselt elus on. See tähendab, et ma vähendan oma võimalikku sisemist vastupanu tegelikkusele ning luban endal tunnistada, et asjalood on nüüd nii ega hakka vaidlema reaalsusega või moonutama tegelikkust. Vastandina võitlemisele, eitamisele ja vastupanule kuulub kõige selle juurde ka soojus, hoolivus ja heasoovlikus kõige olemasoleva suhtes, sest just selline suhtumine rahustab meie närvisüsteemi. Ja kolmas aspekt on siis võime olla rohkem teadlik sellest, mida ma kogen. See on võimekus vaadelda oma olemasolevat kogemust kõrvalseisja pilgu läbi või nö piltlikult öeldes rõdult. Ma vaatlen oma kogemust samal ajal kui ma seda ise kogen. Meil on võime teadvustada, et mul on parasjagu praegu need mõtted kohal, mul on need tunded kohal ja minu keha reageerib sellele kõigele hetkel just nii. Siin on nüüd vaja selgelt tunnetada, et millal ma nö vajun selle kogemuse sisse ja olen seal sellega kokku sulandunud ning millal ma olen hetkedes, kus ma nö eemaldun oma mõtetest ja mul tekib selline rõdult vaatamise perspektiiv. Kui me lõviosa elust toimetame hajevil meelega, siis see kõrvaltvaataja positsioon annab võimaluse meile endas rohkem selgust luua ja teadlikult rohkem rahu rahutusse tuua.” – Anni Kuusik

Kuulake ikka …