Täppistaimekaitse päästab maailma!

Märtsikuu teine teadus- ja haridussaade „Innovaatika” toob kuulajate ette paljudele täiesti uue termini – täppistaimekaitse. Mis see on ja mida head endaga põllumajandusse kaasa toob, sellest on stuudios rääkimas Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi professor Eve Veromann.

Inimene on looduse enda tahte järgi allutamiseks võtnud kasutusele vägagi invasiivsed vahendid, mis on viinud meid olukorda, kus mullaviljakus langeb, põhjavee kvaliteet alaneb, veekogud kannatavad põllumajanduskeemia surve all, saagikus väheneb. Oleme looduse lihtsalt ära kurnanud. Kuid kuna loodus, täpsemalt muld, on ainus, mis meile toitu kasvatab, tuleb temaga ka edaspidi koostööd teha – nüüd aga targemalt, täpsemalt, nutikamalt.

„On veel üks uus termin, mida aina tihemini kasutatakse – ökosüsteemi teenused. Ökosüsteemi teenused ehk loodushüved on teenused, mida me igapäevaselt naudime ja kasutame, mille najal püsib meil majandus, toidutootmine ja elamisväärne keskkond. Nagu ikka on igal teenusel ka oma hind, mida tuleb võtta arvesse teenuse kasutamisel. Kuni siiani ei ole me sageli teadvustanud loodushüvede panust, aga samas kasutame neid igapäevaselt, näiteks tolmeldamise ja kahjuritõrje hüve põllumajanduses. Selleks, et põllumajandus oleks jätkusuutlik, peavad olema tagatud head tingimused loodushüvede säilimiseks,” selgitab Veromann ka täppistaimekaitse viimase aja kiiret arengut.

Elurikkuse ja loodushüvede koostöökogu (IPBES) värske aruande alusel on kasvava inimmõju tõttu looma- ja taimeliikide kõrval ohustatud ka inimese enda heaolu. Põllumajanduses kahjurite tõrjeks kasutatavaid sünteetilisi pestitsiide peetakse üheks suurimaks ohuteguriks elurikkuse vähenemisel. Nende kahjulikku mõju on täheldatud nii kasulikele kui ka teistele mitte-sihtorganismidele. Pestitsiidid võivad püsida mullas ja taimejäänustes pikka aega, ohustades erinevaid ökosüsteemi teenuseid.

Kui süveneda, siis tähendabki täppistaimekaitse seda, et bioloogiliselt, keemiliselt või füüsikaliselt võetakse fookusse mingi konkreetne probleem, mis vajab lahendamist. Enam ei tegeleta „pritsimisega” selliselt, et koos kahjuriga hävitatakse ka ülejäänud loodus.

„Nii näiteks tegeleme meie RNA interferentsi (RNAi) meetodiga, kus me vaigistame ühes kahjurputukas RNA kaudu nende leviku, paljunemise või kahju tekitamise võime. Lisaks uurime nanokapselduse tehnoloogiat, kus kahjurilt võetud kaheahelalise ribonukleiinhappe (dsRNA) lühikesed ahelad pakendatakse biolagunevasse kapslisse ja pritsitakse põllule. Ning see taimekaitseviis ründab vaid ühte kahjurit, olles potentsiaalselt ülejäänud elustikule ohutu,” selgitab Veromann.

Teine täppistaimekaitse võtab aga appi putukad, näiteks meemesilased ja kimalased, kes mingit kindlat ala või taimeliiki tolmeldes viivad sinna ka taimekaitsevahendid, mis on samas ohutud neile endile. Tekib võit-võit-situatsioon, kus paraneb taimede tolmeldamine ja väheneb taimehaiguste lööbimine. Veromann selgitab, et paljud kinnised alad, nagu kasvuhooned, kasutavad juba laialdaselt selliseid lahendusi.

Stuudios käis täppistaimekaitsest lähemalt rääkimas Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi professor Eve Veromann. Teadus- ja haridus-podcast’i „Innovaatika” juhtis ajakirjanik Martin Hanson.

Küsimuste, kommentaaride ja parandustega palume pöörduda toimetuse poole kirja teel, kirjutades aadressil [email protected].