Räpinä muinasjutu

Maailman om häste teedä, et latsilõ om vaia muinasjuttõ, ja ku lats noid viil esi lukõ mõista-i, sõs tulõ suuril noid latsõlõ kõnõlda vai ette lukõ. Muinasjutu avitasõ arvo saia hääst ja halvast, ilmast ni inemiisist, andva huugu ettekujotamisõlõ, oppasõ umma kiilt laembalt tarvitama ja viil pall´o muud. Tuuperäst omgi Helüaidan no üllen 30 muinasjuttu Eesti Rahvaluulõarhiivist, üles kirotõt Räpinä kihlkunna inemiisi suust. Jutõst paistus vällä ka Räpinä kandi ummamuudu kiil, kon näütüses nõrga astmõ diftongi omma muutunu pikis vokaalõs ( haina – haan´a, laulatama – laalatama, sõidiva – sõõdiva ), omma asõmõl üldäs oma ja (timä) süü, juu, vii, jääs asõmõl (timä) sööse, joosõ, veese, jääse . Kõik teksti üten sõnaseletüisiga omma üllen ka Võro instituudi kodolehel: https://wi.ee/vana-voromaa-muinasjutu/ . Muinasjutu om toimõndanu ja sisse lugõnu Kalla Urmas (2022).

Teedüst Räpinä kihlkunna kotsilõ saa tast, ka Räpinä kihlkunna pilt om säält peri: https://wi.ee/wp-content/uploads/2018/09/Rapina_khk_v.pdf .

 

The post Räpinä muinasjutu appeared first on Helüait .