Eestikeelsele õppele üleminek

Valmisolekust ja hoiakutest eestikeelsele õppele üleminekul räägivad vene kodukeelega üles kasvanud Jõhvi Vene Põhikooli juht Irina Šulgina ,

kakskeelsest kodust tuule tiibadesse saanud Tallinna Mahtra Põhikooli juhtiv Edgar Roditšenko ja eestikeelsest kodust pärit, aga venekeelses koolis õpetajana töötamise kogemusega, nüüd Haridus- ja Teadusministeeriumis eestikeelsele õppele üleminekut eest vedav Ingar Dubolazov .

Irina Šulgina kunagine unistus, et Eesti koolides võiksid vabalt koos õppida mis tahes rahvusest või mis tahes kodukeelega lapsed, hakkab täituma. Ta ise on olnud oma unistuse teerajaja, Jõhvis juba ühe sellise kooli loonud, kus on kakskeelseid õpetajaid ja kus üleminek eestikeelsele õppele on alanud kaugelt enne riiklike otsuste sündi.

„Viimane aeg on kaotada hariduslik lõhe ja ebavõrdsus eesti- ja venekeelsete laste vahel,“ leiab Edgar Roditšenko. „Sõltumata sellest, kus kohas keegi Eesti Vabariigis elab või mis keelt kodus räägitakse, peavad noore inimese valikud töö ja hariduselus lähtuma sellest, milline on tema võimekus, millised on tema huvid või soovid, mitte sellest, milline on tema riigikeele oskus.“ Riigikeele oskus peab Edgari sõnul olema elementaarne ja selle nimel tema koolis tööd ka tehakse.

Ühiskond on eestikeelsele õppele üleminekuks valmis. See ootus on tuntavalt ja tugevalt olemas, tõdes Ingar Dubolazov ja kinnitas sedagi, et ministeeriumipoolne tugi koolidele on samuti tagatud. „Kogu ülemineku kontekstis on oluline teada, et eesti keel teise keelena koolides jääb, keelekümblusmetoodika jääb, vene keel jääb. Oma keele- ja kultuuriõpe on ette nähtud ka edaspidi eestikeelsele õppele üle läinud klassides ja kool peab seda õpilastele võimaldama. Emakeele areng on eelduseks, et võõrkeelte õppimine oleks toetatud ja efektiivne,“ ütles Ingar.

Vestlust suunab Iiris Saluri, Haridus- ja Teadusministeeriumi kommunikatsiooniekspert.