Vali episoodPodcastid.ee
0:000:00
„Eesti eso” seitsmendas osas käis külas Veiko Lasting, jututeemaks oli floating. Sensoorse deprivatsiooni kambri lõi 1954. aastal John C. Lilly, esialgu kasutati kambrit kosmonautide treenimiseks – neid harjutati kaaluta olekuga harjuma.
Täielik pimedus, surmvaikus, kaaluta olek – see võib esialgu kõlada pisut hirmutavalt. Sensoorse deprivatsiooni kamber (sensory deprivation tank) on suur kaanega vann, kus inimene sisse poeb. Vannis on kehatemperatuuril vesi, kuhu on valatud suures koguses magneesiumsoola, nii et keha hakkab vee peal justkui hõljuma (seepärast nimetatakse seda inglise keele järgi floatimiseks). Justkui Surnumeres. Asja mõte on kaotada ära kõik välised aistingud – heli, visuaal, tunnetus. Kuna vesi on täpselt kehatemperatuuril, ei saa inimene pärast mõnda aega enam aru, kust algab vesi, kust lõpeb õhk. Keha kaob justkui täielikult ära, ent ajutegevus jätkub ilma segavate faktoriteta.
Floatimist kasutatakse ravimeetodina väga palju Rootsis. Seal sai oma esimese kogemuse ka Veiko. Rootsis on viimaste aastate jooksul antud välja ka kaks doktoritööd – floativate inimeste ajutegevust on mõõdetud. Aju lülitub kaaluta olekus rahulikku režiimi, mis on võrreldav meditatsiooniga. Rootsis tehtud doktoritööd keskendusidki kahele aspektile – mentaalsele ja füüsilisele.
Mentaalse poole pealt leiti, et kambris saab edukalt ravida depressiooni ja ärevushäireid. Füüsiliselt võitleb meie kesknärvisüsteem pidevalt gravitatsiooniga, ent kaaluta olekus kaob see faktor täielikult ära, mistõttu töötab kamber ka taastusravis. Meetodit kasutavad paljud sportlased, samuti leiavad floatimisest abi inimesed, kes vaevlevad igapäevaselt valude käes.
Saatejuht käis enne saadet ka ise asja proovimas ning nimetab sensoorse deprivatsiooni kambrit üheks maailma kõige lõõgastavamaks kogemuseks. Kehaliselt võiks seda natuke võrrelda saunaga – luud on pehmed, meel rahulik, argipäevamüra kuskil kaugel-kaugel.
Kuula saatest lähemalt!
Saatejuht: Taavet Kase Tagasiside: [email protected]