„Kas teil Eestis inimesed ei suregi?“

Pärast ligi aastast Eestis elamist oli üks Ghanast pärit siiasaabunu tõelises hämmingus. Muidu elu nagu elu ikka, aga ta pole näinud ühtegi matust. Saabuv aasta tõotab tulla taas pingeline ka rände vallas. Möödunud nädalal hoiatas rändeekspert Kert Valdaru, et Eesti ei pruugi enam sellise Ukraina põgenike hulgaga toime tulla. Ent juba on kogunemas suur rändesurve ka Euroopa Liidu lõunapiiril. Ometi – kuigi kasutatakse selliste hulkade puhul väljendeid nagu „laine“ või „mass“, on elukohamaad vahetanute taga ikkagi indiviidid. Mitte kõik pole põgenikud. Aga vähemal või rohkemal määral peavad nad kõik lõimuma selle ühiskonnaga, kuhu nad saabuvad. Eestis see kõige lihtsam näiteks pole. „Elame tihtipeale kõrvuti, sageli aastaid, aga inimesed ei suhtle omavahel. Hästi kiiresti tekivad narratiivid, et „nad“ on sellised ja „nad“ on tollased,“ räägib erineva rändetaustaga inimestega juba mitukümmend aastat tegelenud Nastja Pertšjonok, kes praegu veab ettevõtmist Maailma maaliin. Sisuliselt minnakse pigem väiksematesse Eesti maakohtadesse, võetakse kaasa siiasaabunuid Soomest Kuuba ja Ghanani – ning nagu Nastja kinnitab, on juba kümnekonna minutiga loodud kontakt, mida pole varem õnnestunud aastate jooksul. Üks olulisemaid ühendajaid on seejuures toit, kuid seal võib minna teinekord ka õige valesti. „Üks tuttav tuli Lähis-Idast külla ning võttis Peipsi ääres sibula ning hammustas nagu õuna ja siis tal pisarad pool tundi jooksid,“ meenutab Nastja. „Aga Lähis-Idas saabki niimoodi sibulat süüa. Ta visuaalselt näeb täpselt samasugune välja.“ Seejuures võib selguda mõndagi üllatavat. Näiteks kui ühelt Ghanalaselt küsiti, et mis ta arvab Eesti jõulutoitudest, vastas ta imestusega, et ei tea meie jõuludest midagi. Ega teda ju kuskile külla kutsutud ole. Saates kuuletegi Miks ikkagi võib mulje jääda, et Eestis inimesed ei suregi? Milliseid väljakutseid on toonud lõimumisele kaasa siia üheksa kuu jooksul saabunud enam kui 60 000 ukrainlast? Miks tihti välja toodud tõke ehk keelebarjäär tegelikult aina väiksemat rolli mängib? Kuulake Krister Parise „Erisaadet“ Nastja Pertšjonokiga siit!