Vali episoodPodcastid.ee
0:000:00
Episood
Venemaa vägede kuhjamine Ukraina piiri taha viitab, et mingil moel on kavas need ka käiku lasta. Politoloog Karmo Tüüri sõnul tahab Moskva ühelt poolt tõrjuda tagasi lääneriike ja Türgit, kuid ajendi võis anda ka lihtlabane kättemaksuhimu.
„Praegu on Venemaa peaeesmärk hoida ära igasugused jutud NATO laienemisest tema piiride poole. Mitte et see väga tõenäoline oleks, aga kuna Ukraina pool on hakanud seda trummi jälle kõvemini taguma, ütleb Venemaa juba preventiivselt, et „ärge isegi mõelge“,“ selgitas ta Kremli mõtlemist. „Sest niipea, kui te selle päriselt teemaks võtate, me teid karistame.“
Tüür rõhutas aga, et rumal ning saamatu oleks poliitika, mida tehakse vaid ühe eesmärgiga. Suurt üldist strateegiat – tõrjuda läänt – saab kasutada ka väikeste taktikaliste eesmärkide saavutamiseks. „Üks neist võib olla tahtmine karistada Volodõmõr Zelenskõid selle eest, et ta kõrvaldas [oma administratsiooni ülema] Viktor Medvetšuki. Tema oli Putinile lähedalseisev isik, kes oli kõrgeim Ukraina eesmärkidele vastu töötav Ukraina tippametnik.“
Tüüri sõnul vastab see kriminaalse maailma mängureeglitele: „Kui sina hakkad mulle vastu, siis mina pean sind karistama, muidu ma enam ei ole boss.“
Ehkki ka Päevalehes väljendasid mitmed analüütikud kahtlusi, kas Venemaal ikka piisab operatsioonide läbiviimiseks jõudu. „Neid ei ole liiga vähe,“ pole Tüür nõus. „Sissetungimiseks on sellest piisav. Vallutatud territooriumite hoidmiseks võib-olla mitte. Ei saa öelda, et vägesid oleks liiga vähe selleks, et teostada Osseetia-stiilis karistusoperatsiooni. Väed on kohale toodud selleks, et lahendada mingisugune taktikaline ülesanne.“
„Ainuke nii taktikaliselt kui strateegiliselt mõtestatud operatsioon oleks luua maismaaühendus Krimmiga, et ei oleks ainult üle silla toitmine. Teine oleks jõuda mööda Musta mere rannikut Moldovani ning ühendada ka Transnistria,“ vaagis ta võimalikke variante. „Need on sõjaliselt planeeritavad ning täideviidavad eesmärgid. Aga kas seda on mõtet teha?
Tüür kinnitab, et lääne vastusammud on Venemaale märksa valusamad kui nad välja näitavad. Sanktsioonid töötavad. Aga kuidas, kuulake saates, kus käsitleme veel teemasid:
Muidugi tuuakse paralleele 2014. aastaga, kus oli vaja Putini populaarsust turgutada. Kuivõrd see nii labaselt läbinähtav stsenaarium võiks praegu toimida?
Palju võiks seda kõike seostada Aleksei Navalnõiga, vajadusega tähelepanu kõrvale juhtida?
Möödunud konflikti ajal 2014. oli Joe Biden (või vähemalt Obama administratsioon) võrdlemisi rahutuvi positsioonil, manitses pigem Ukrainat relvi mitte kasutama. Nüüd kinnitatakse „vankumatut toetust“ Ukrainale. Palju ukrainlased ameeriklastele loota võivad?
Ning – mängu on astunud uus tegija: Türgi. Zelenskõi külastas hiljuti Istanbuli ja türklased viitasid kiirelt, et pärast Krimmi hõivamist on julgeolekutasakaal Mustal merel muutunud. Vene ja Türgi huvid viimase aasta jooksul eks-NSVL-is mujalgi kokku põrkunud. Aga Ukraina on märksa suurem pirukas kui Armeenia. Mis kohal on Ukraina julgeolek Istanbuli poolt vaadatuna?
Mis on maailmal üldse varuks sanktsioonide vallas? Isegi pärast Krimmi SWIFTIst väljaviskamiseni näiteks ei mindud…
Kuula Krister Parise saadet Karmo Tüüriga siit!