Ei mingit 700-aastaset orjust! Pigem olid mõisnikeks eestlased ise

Senine ajalookirjutus ketrab meie argiteadvuses kulunud narratiivi eestlastest kui orjarahvast. Kuid kas see on tõde?

Kuidas eristada müüti ja autentseid minevikusündmuseid? Mil moel meie esivanemad tegelikult elasid ja teiste rahvaste lävisid? Kui jälgida avalikkuseski lahti rullunud kaasahaaravaid debatte, pole liialdus öelda, et oleme jõudnud oma rahvusliku identiteedi mõtestamisel täiesti uude ajajärku.

Nii kõlab sissejuhatus ajalookonverentsile, mis leiab aset 27. novembril algusega kell 11 Theatrumi saalis. Palusin kolmel konverentsil ülesastujal aimu anda, mida põnevat seal kuulda saab.

Meil on ajakirjanduses kõige rohkem tekitanud furoori ajaloodoktor Kristjan Oad, kelle viimase Päevalehes ilmunud loo pealkiri räägib iseenda eest: eestlane – põline vallutaja. Nüüd konverentsi päevakavas olev ettekanne pole mitte vähem intrigeeriv: "Kas pärisorjuse aegsed Eestimaa mõisnikud pidasid end... eestlasteks?“

Kuidas üldse eristada müüte tegelikkusest? Me kõik oleme kuulnud Läti Hendrikust ja saame ka aru, kelle laulu ta laulis. Mida sinna kõrvale veel panna? SA Osiliana juhi Marika Mägi ettekanne kõlabki: „Mis jäi Läti Henrikul mainimata?“

Palju me oskame rääkida aga ajast enne, kui kroonikud tulid? Arheoloogiaprofessor Heiki Valk on uurinud eestlaste linnuseid. Mida paljastab maapõu? Kui ägedaid sõdu – ja kellega me pidasime? Kes neid kindlusi valitsesid?

Saates aruteleme veel, kui palju tohib üldse lasta spekulatsioonidel ajaloo uurimise puhul mängida lasta? Ega me tegele uute faktide otsimise asemel hoopis ise müüdiloomisega?

Ja - kui palju on ühes praeguses inimeses, kes siin praegu elab, enam Lembitut? Pärast nii paljude võõraste rahvaste ülekäimist?

Kuulake Krister Parise „Erisaadet“ siit!