Allar Jõks: eriolukorra nõudjad ei mõista, millist ohtu kujutab kaitsevägi tänavatel

Täna möödub aasta eriolukorra kehtestamisest Eestis. Erinevad uuringud näitavad, et demokraatia tegi mh Baltimaades kriisiaastaga läbi korraliku kukkumise.

Vandeadvokaat, endine õiguskantsler Allar Jõks hoiatab, et aasta pärast eriolukorra kehtestamist ei näe ta suurimat ohtu demokraatiale mitte niivõrd valitsustes kui inimestes, kes tahaksidki riigile erakorralistes oludes piiramatu voli anda.

„Minu jaoks ei ole praegu demokraatiale suurimaks ohuks mitte valitsus – või ka eelmine valitsus – vaid valija, kelle arvates eriolukorras polegi riik eriolukorras või hädaolukorras või viiruse tõrjel polegi seotud põhiseadusega,“ sõnas ta. „Võib-olla on see häälekas vähemus, kuid kui lugeda sotsiaalmeedia kommentaare, siis mind hirmutab küll, kui öeldakse, et valitsus võib teha viirusega toimetulekuks ükskõik mida.“

Komandanditund, tänan ei

Seega suhtuks ta väga ettevaatlikult ka üleskutsetesse kehtestada eriolukord. „Paljud leiavad, et see annaks võimaluse kehtestada komandanditundi, tuua kaitseväe ja kaitseliidu tänavatele,“ kirjeldas Jõks. „Kuid inimesed ei arvesta sellega, et siis võib kaitseliit või kaitsevägi tulla ka iga inimese valdusesse. Hakata iga inimest kinni pidama ja läbi otsima.“

Jõks rõhutas, et praegune olukord Eestis seaduslikku alust eriolukorra väljakuulutamiseks ilmselt ei annagi. Kõige vähem on selleks tihti esile toodud vajadus „saata välja sõnum“.

„Paaniline manitsus, ma nimetaksin seda valitsusmanitsuseks – ärge jumala eest minge välismaale, ärge pange lapsi lasteaeda, kuigi nad on avatud – see tekitab inimestes soovi tegutseda vastupidi,“ tõstis ta esile. „Või siis hakatakse ütlema: „näe, täna nägin – Krister Paris sõitis Türki. Täna sõidad Türki, homme reedad riiki. See on suhtumine, mida ei tohi lasta tekkida, see ohustab sõnavabadust.“ Sellise kõva käe ihaluse taustal jäi eelmine valitsus ise pigem ikka demokraatia reeglite ning seaduste raamidesse.

Saates veel

Soomes näiteks käib praegu arutelu, kas kevadel kehtestatud meetmed nagu Uusimaa äralõikamine olid üldse valitsuse pädevuses. Palju meil rakendati midagi, mille õiguspärasuses võiks tagantjärelegi kahelda?

Mida tähendab see kohalike valimiste kontekstis, et praeguseks on antud Terviseametile suur võimutäius näiteks avalike koosolekute keelamisel?

Mida tooks kaasa (või siis ei tooks), kui anda kriisis rohkem õigust parlamendile?

Miks ei tohi kriisijuht tegeleda mikromanageerimisega?

Kuulake Krister Parise juhitud erisaadet siit!