Agne Kuimet: ka Eesti kõnnib Aafrika kolonisaatorite „uhkes“ reas

Kultuurisõdade kontekstis kerkib aeg-ajalt esile väide, et Eestil pole koloniaalsüüd. See väide pole enam just kuigi täpne.

See on tohutult huvitav ajajärk meie ja Aafrika suhetes, kirjeldab Arengukoostöö ümarlaua tegevjuht Agne Kuimet. Ennekõike tähendab see, et Euroopa Liit on langetanud Aafrika suunal maski ning räägib nüüd otsestes terminites oma huvidest.

„Minu meelest on toimunud narratiivi muutus. Kui varem rääkisid jõukamad ühiskonnad terminitega nagu „arenguabi“, siis tänaseks on see asendunud terminiga „partnerlus“,“ märgib Kuimet. „Seega võtame teist poolt justkui võrdsena, kuid tegelikult me võrdsed pole. Ning see tähendab, et tegeleme võrdselt ka enda huvidega“.

Äsja esitles välisministeerium Eesti Aafrika regioonistrateegiat. Kuimet ütleb, et Eesti vähemalt seab selles keskmesse inimese ja arengu. Probleemina nähakse ennekõike kliimamuutuste tulemusena süvenevat migratsioonisurvet.

Kuid Euroopa ühisturu osalisena viime sisuliselt ellu koloniaalpoliitikat. „Kolonialism pole kunagi lõppenud,“ kirjeldab ta. „Üks suurimaid põhjusi, miks Aafrika riigid on vaesed, on see, et siiamaani voolab sealt välja rahalisi ressursse. Koha peale ei jää miskit, millele ühiskonda üles ehitada. Lisaks postkolonialistlikele maksudele viib palju ressursse välja suurkorporatsioonide tegutsemine. Ning – kes omab maad? Valge inimene.“

Jah, nii uskumatuna kui see ka ei kõla, maksavad näiteks Prantsusmaa endised kolooniad siiani kolonialismist vabanamise maksu, mis on teatud protsent riigile laekuvatest maksudest. Ning üldse on kogu n-ö abi Aafrikale Kuimeti sõnul väga silmakirjalik. Arvutused näitavad, et iga sisse pandud dollari eest võtavad lääneriigid 10 dollarit läbi ebaeetilise äritegevuse välja.

Saates veel

Pandeemia algul uskusid mõned analüütikud, et tänu noorele elanikkonnale jääb Aafrika koroonaviirusest suhteliselt puutumata. Nüüd ennustab IMF, et tegemist saab olema madalaima majanduskasvuga piirkonnaga maailmas. Miks nii?

Mis juhtub (Hiina näitel), kui senine suur kaubanduspartner järsku huvi kaotab?

Peaaegu kõik arutelud Aafrika probleemidest jõuavad ka kõrge sündivuseni. Kas seal paistab lootuskiiri?

Ning – kui meie siin kurdame aeglase vaktsineerimistempo üle, siis mis te arvate, mitme aasta (!) pärast on üldse lootust jõuda arvestatava tasemeni Aafrika mandril?

Lähemalt Krister Parise intervjuust!