Kehalisel aktiivsusel on oluline roll kehamassi reguleerimisel ja üldise tervise säilitamisel. Teadlased on leidnud, et inimese kehamassiindeks (KMI) ja kehalise aktiivsuse (KA) tase on omavahel tihedalt seotud (Churilla et al., 2018; Drenowatz et al., 2016; Laredo-Aguilera et al., 2019). See tähendab, et liikumisega saab ennetada ülekaalu ja rasvumist ning parandada ka juba tekkinud olukorda.
KMI ja terviseriskid
Normaalkaaluga seostatakse KMI vahemikku 18,5–24,9 kg/m². Kui KMI on 25–29,9 kg/m², räägitakse ülekaalust ja 30 kg/m² ning enam juba rasvumisest (TAI, 2015). Eestis on tervise arengu instituudi andmetel (2018) ülekaalulisi mehi 40% ja naisi 26%, rasvunuid mehi 21% ja naisi 18%.
Madalaim suremus on täheldatud inimestel, kelle KMI jääb vahemikku 22,5–25 kg/m². Rasvumine seevastu suurendab ligikaudu 30% võrra riski haigestuda kroonilistesse haigustesse – südame- ja veresoonkonna haigustesse, ainevahetushäiretesse ning hingamisteede haigustesse (Apovian, 2016; Whitlock et al., 2009).
Lisaks füüsilistele haigustele mõjutab ülekaal ka vaimset tervist. Uuringud näitavad, et rasvunud inimestel võib depressiooni esineda kuni kaks korda sagedamini kui normaalkaalulistel (Laredo-Aguilera et al., 2019; Avila et al., 2015).
Miks vaid KMI ei ole piisav?
Lisaks KMI-le tuleks mõõta ka vööümbermõõtu. On leitud, et isegi normaalkaalus inimestel, kelle vööümbermõõt ületab soovituslikke piire, esineb suurem risk haigestuda südamehaigustesse ja 2. tüüpi diabeeti (Janssen et al., 2002).
Metaboolne sündroom – terviseriskide kogum, mis suurendab südame- ja veresoonkonnahaiguste ning diabeedi tekkimise võimalust – on tihedalt seotud just kõhupiirkonna rasvumisega (Alberti et al., 2009). Eurooplaste puhul peetakse riskitasemeks vööümbermõõtu üle 94 cm meestel ja üle 80 cm naistel (IDF, 2005; TAI, 2015).
Kehaline aktiivsus kui ennetuse ja ravi tööriist
Kehaline aktiivsus on võtmetähtsusega nii ülekaalu vältimisel kui ka sellega toimetulekul. Kahjuks näitavad uuringud, et WHO soovitusi liikumise kohta täidab vaid väike osa elanikkonnast. Churilla jt. (2018) uurimuses järgnes kõigist osalenutest vaid 21% soovitatud liikumisnormidele, mis sisaldavad ka kahel korral nädalas jõuharjutusi suurematele lihasgruppidele.
- Normaalkaalulistest täitis soovitusi 26,5%
- Ülekaalulistest 21,5%
- Rasvunutest vaid 14,3%
See tähendab, et mida kõrgem on KMI, seda väiksem on tõenäosus, et inimene liigub piisavalt.
Lisaks üldisele kehalisele aktiivsusele on füsioteraapial oluline roll nii ülekaalu ennetamisel kui ka rasvumisega seotud tervisemurede leevendamisel. Füsioterapeut oskab hinnata inimese kehalisi eripärasid, liikumisvõimekust ja riske ning koostada personaalse liikumisprogrammi, mis on turvaline ja järjepidev. See on eriti oluline just rasvunud inimeste puhul, kelle liigesed ja lihased võivad olla juba ülekoormatud ning vajada spetsiaalset lähenemist.
Väikesed sammud, suured muutused
Kuigi statistika võib tunduda murettekitav, on sõnum positiivne – regulaarne liikumine on lihtne ja taskukohane viis oma tervise parandamiseks. Piisab igapäevasest jalutuskäigust, jalgrattasõidust, ujumisest või jõuharjutustest, et vähendada krooniliste haiguste riski ja parandada elukvaliteeti.
Lisaks toetab liikumine vaimset tervist – vähendab stressi, parandab und ja tõstab enesehinnangut.
Ülekaal ja rasvumine on kasvav probleem ka Eestis, kuid lahendus on osaliselt meie endi kätes. Piisav kehaline aktiivsus aitab hoida kehamassi kontrolli all, vähendada krooniliste haiguste riski ja toetada vaimset heaolu. Oluline on alustada väikeste sammudega ja muuta liikumine igapäevaseks harjumuseks.
