Kiriku roll ühiskonnas kriiside ajal

Arvamusfestivali „Inimene ja igaviku“ ala tõi kokku vaimse, teadusliku ja institutsionaalse perspektiivi, et uurida, kuidas inimene otsib tähendust, lootust ja tõde muutuvas maailmas. Kolm eriilmelist arutelu – kiriku roll kriisis, psühholoogia teooriate usaldusväärsus ning õigeusu kiriku väljakutsed – lõid tervikliku pildi vaimsest vastutusest ja isiklikust otsingust.

💬 1. Kiriku roll kriisi ajal: Käsitleti kiriku praktilist ja vaimset kohalolu kriisides – olgu selleks sõda, sotsiaalne isolatsioon või isiklik kaotus. Tõdeti, et kirik saab olla turvavõrk, kui ta julgeb olla avatud, ligipääsetav ja koostööaldis. Kaplanid, hingehoidjad ja usukogukonnad mängivad olulist rolli inimeste toetamisel, eriti kui sekulaarsed struktuurid jäävad hätta.

💬 2. Psühholoogia – see patune teadus: Andero Uusberg, Grete Arro ja Jaan Aru rääkisid ausalt psühholoogiateaduse ebakindlusest, replikatsioonikriisist ja eetilistest komistustest. Arutleti, miks head teooriad on haruldased ja miks teadlased peavad tunnistama oma teadmatust. Samas usuti psühholoogia võimesse kasvada, kui see jääb alandlikuks ja kultuuriliselt tundlikuks.

💬 3. Õigeusu kiriku väljakutsed: Arutelu keskendus Eesti õigeusu kiriku iseseisvuse küsimustele ja rahvusvahelise mõjutustegevuse mõjule. Rõhutati vajadust siduda kristlik kogukond selgemalt Eesti ühiskonna väärtusruumiga, hoidudes geopoliitilistest varjudest. Seisukohtade paljusus näitas, et tegu ei ole üksnes religioosse, vaid ka poliitilise ja kultuurilise küsimusega.

✨ Ühine joon kõigis aruteludes oli küsimus: kuidas olla inimene maailmas, kus kriis, teadmatus ja pinged on paratamatud? Olgu selleks usk, teadus või institutsioonid – tähenduse otsing on alati isiklik, aga harva võimalik üksi.