Õhtulehe taskuhääling „Tugitoolis sportlane“ võttis seekord luubi alla Eesti dopinguvastase võitluse kõneisiku Kristjan Pordi.
Tallinna Ülikooli spordibioloogia professori, Eesti Antidopingu nõukogu liikme ja EOK täitevkomitee liikme abil püüdsime mõtestada, kellele ja miks on tippsporti üldse vaja. Kas dopinguvastast võitlust on võimalik võita? Kas Eesti spordimeedia reageeris Seefeldi dopinguskandaali järel adekvaatselt ja vastutustundlikult?
Lisaks uurisime värskelt EOK täitevkomitee liikmelt, kas Eesti spordi katuseorganisatsiooni võimuses on tuua avalikkuse ette selgitusi jagama olümpiavõitja Andrus Veerpalu, kes oli kahe veredopinguga vahele jäänud sportlase treener. Ajakirjanikega endine suusataja ei suhtle.
„Ma arvan, et ka olümpiakomiteel puuduvad selleks meetmed. See on avaliku kultuuri küsimus. Andrus Veerpalu on teinud rõõmu kogu Eestile, vähemalt sellele osale, kes spordist rõõmu tunneb, aga ka suurele osale nendest, kes ütlevad, et ta on kultuurifenomenina erakordne. Ja nüüd on ta neid samu inimesi alt vedanud,“ arutles Port.
„Usun, et tema enda jaoks – maailm on sarnaseid näiteid täis – oleks hea avalikkusega diskussioon algatada. Ma ei ütle, et ta peaks süüd tunnistama, see on igaühe enda valik. Avalikkus on ikkagi see, kes armu annab või mitte. Üldiselt kipub avalikkus armuline olema, ka inimeste suhtes, kes oma süüd oskavad tunnistada. Usun, et pikas perspektiivis on temale ja tema perele väga kurnav varju hoida. Olümpiakomitee kohustus pole Andrus Veerpalu Raekoja platsile tuua.“