Seekordne episood on jällegi natuke teistmoodi. Täpselt nädal aega tagasi toimus Haapsalu piiskopilinnuses üks üliäge üritus – enesearengufestival nimega “Hea elu”. Seda korraldas Edu Akadeemia ja mind kutsus sinna esinema Merit Raju, aitäh sulle! Panustasin sellisesse teemaplokki nagu töine eneseteostus. Ja rääkisin seal teemal, kuidas saavutada ühelt poolt siis tööelu ja teiselt poolt isikliku elu terviklikkus, kuidas need kaks maailma paremini kokku viia ning üheks tervikuks põimida. Nii kujutabki käesolev episood sellist lühikest kollaaži minu festivalil väljahõigatud mõttekillukestest töö ja isikliku elu mõtestamise kohta.
“Kui ma mõtlen korra, kuidas suur hulk inimesi, eelkõige vanema generatsiooni esindajaid, töösse suhtuvad, siis ma arvan, et ma ei tee liiga või et ma ei utreeri üle, kui väidan, et paljude suhtumine töösse, isegi kui nad ise seda otse välja ei ütle, on umbes selline, et töö ongi töö sellepärast, et see on nõme. Viskan siinkohal õhku sellise võimaluse, jätan teid selle üle mõtisklema, et töö ei pea ilmtingimata olema midagi siukest, mida ma pean tegema ja mida ma pean ära kannatama selleks, et saada siis päriselt elada. Uskuge mind, töö võib ise ka olla täis elu!” – Veiko Valkiainen
Kuulake ikka…
PS! Hoiatan, et audio kvaliteet jätab veits soovida, kuna laval oli kõvasti ülevõimendatud helitugevus ja mu reväärimikker ka selle sellisena salvestas, aga ei midagi hullu.
