Nii, sõbrad! Tänane episood on pühendatud holakraatiale. Olen ise holakraatia kui organisatsioonide kaasaegse juhtimispraktika suur entusiast ja tudeng ning sel teemal tunde ja tunde oma hea sõbra ja mõttekaaslase Paul Vahuriga mõtteid põrgatanud. Mulle tundus, et meie omavahelisi mõttearendusi oleks kasulik salvestada ja jagada ka kõigi teiega. Ja kuna minu enda jaoks on vestlused parim viis mõtteid korrastada, siis kutsusingi Pauli endaga holakraatia teemadel arutlema. Usun, et see on põnev kuulamine kõigile, kellel huvi kaasaegsete juhtimispraktikate vastu.
“Holakraatia eriline võlu peitub selles, et kõiki meeskonna liikmeid käsitletakse, kui nii võib öelda, sensorina, tundlana või siis indikaatorina, kes pidevalt tajuvad organisatsioonis toimuvat ja näevad neid kohti, mis vajaksid muutmist, arendamist või teistmoodi lähenemist. Holakraatia kontekstis on kõik organisatsiooni liikmed ühtmoodi olulised tunnetamaks, mida peaks ja saaks organisatsioon oma toimimises teistmoodi teha, et täita veelgi paremini oma eesmärke. Nende nö pingete väljatoomine ja lahendamine on holakraatia toimimise üks olulisemaid nurgakivisid. Pingete lahendamise protsess on tehtud loomulikuks osaks iga meeskonna igapäevasest toimimisest. See ei ole midagi, mis oleks kuidagi ebamugav või keeruline; holakraatia ongi üles ehitatud sellele, et igaüks, kes näeb, et asju saab teha paremini või midagi vajaks muutmist, saab selle ka operatiivselt kohe meeskonna lauale panna ja selge protsessi järgi läbi töötada ning otsusele jõuda. Kui tavapäraselt võivad kõigile teadaolevad organisatsiooni toimimist pärssivad piirangud või takistused pikalt oma elu elada, siis holakraatia saabki oma energia ja edasiviiva jõu just selliste pingete kiirest väljatoomisest ja lahendamisest. Meeskonnas tajutud pingeid nähakse pigem nö edasiviiva jõuna selleks, et organisatsiooni arengut soodustada.” – Veiko Valkiainen ja Paul Vahur
Kuulake ikka …
