Minu seekordseks vestluskaaslaseks on Eesti hetke vägevaim tippmaratoonar ja Baltimaade läbi aegade suurima rahvusvahelise maratoni – Tallinna maratoni – värske võitja Roman Fosti. Romani kõiki saavutusi ei ole mõtet ette lugema hakata, piisab vast teadmisest, et tegemist on Eesti ühe kiireima pikamaajooksjaga, kelle maratonieesmärk on 2h ja 15min. Minu jaoks on tippsport olnud alati heaks edumudeliks juhtimisvaldkonnale ja ettevõtlusele laiemalt. See on ka põhjus, miks tahan intervjueerida tippsportlasi oma juhtimisblogis. Romanil palungi jagada oma mõtteid ja kogemusi, kuidas kanda sportlikus maailmas edu aluseks olevaid põhimõtteid ja praktikaid üle juhtimiskvaliteedi kasvatamiseks laiemalt.
“Minu peamine eesmärk – maratoni läbimine alla 2 tunni ja 15 minuti – on olnud mul juba pikka aega kinnisidee. Seetõttu olen ka veel väga motiveeritud enese kallal töötamisest, et see tulemus ikkagi ära teha. Kui ma veel tegin keskmaajooksu, siis mul oli pigem unistus jõuda olümpiale. See ei ole tegelikult hea lähtekoht, et ‘unistan saada olümpiamängudele”. Usk on tegelikult palju olulisem. Aga kuidas see unistus muuta usuks, et ma saan sellega hakkama? See eneseusk sünnib läbi treeningute; kui sa treeningutel näed, et sa suudad joosta koos sportlastega, kes on juba saavutanud häid tulemusi, kes on juba olümpiamängudel käinud. Ehk et sa tunnetad juba seda kergustunnet, millega võiksid saavutada häid tulemusi – vot sellest tekibki see usk eesmärgi võimalikusesse. Need väikesed võidud kasvatavadki minus seda usku, et ma suudan saavutada endale seatud eesmärgi. Sa pead treeningutelt saama kinnitust, et sa oled kehaliselt valmis selleks; pluss siis pead ka ennast kogu aeg vaimselt valmis hoidma. Oluline on mõista, et see usk tuleb läbi treeningute ja väikeste võitude, mitte unistamise.” – Roman Fosti
Kuulake ikka …
