Minu seekordseks vestluskaaslaseks on kunagine tippvõimleja ja hetkel spordipsühholoogina toimetav Snežana Stoljarova. Snežana on hariduselt psühholoog ning spordipsühholoogiat on ta lisaks õppinud Rootsis Lundi Ülikoolis. Täna on ta Tallinna Ülikooli õppejõud ning tegeleb samuti sportlaste psühholoogilise nõustamisega erapraksises. Snežanaga räägimegi lähemalt, mis eristab tippsportlast keskpärasest sportlasest just psüühika poole pealt – ning mida on teistel sooritust nõudvatel valdkondadel õppida sellest just vaimse tugevuse ja psühholoogilise vastupidavuse külje pealt.

“Kui sportlane läheb võistlustele, või ütleme ükskõik, kes meist läheb midagi olulist sooritama, ainult tulemuse eesmärgiga ehk keskendutakse pimesi ainult lõpptulemusele – sportlase puhul võib see tähendada, et ma pean kindlasti võitma või siis veel hullem variant sellest, et ma ei tohi kaotada –, siis selline eesmärgipüstitus on reeglina ebaefektiivne, kuna ta toob endaga kaasa liigseid pingeid. Need pinged tulenevad just sellest, et soorituse lõpptulemus ei ole paljuski ainult meie kontrolli all. See, kas sa sportlasena võidad, kaotad – ehk see, kuidas sind hinnatakse – on sinu kontrolli alt väljas. Oma sooritusega sa seda loomulikult mõjutad, kuid lõppkokkuvõttes on mängus nii sinu vastased kui ka mitmed teised olulised nüansid, mis märkimisväärselt mõjutavad lõpptulemust. Kuna mul endal on võimleja taust, siis nt võimlemises on suur roll ka kohtunikel, kelle töös on paratamatult teatav hulk subjektiivsust. Ja siin tekibki see moment, et kui ma pingsalt nüüd keskendun sellele, mis ei ole tegelikult minu kontrolli all, siis ma ise tekitan ja ka tajun kogu selle soorituse protsessi käigus rohkem ärevust. Samas, kui ma keskenduksin asjadele, mis on soorituse juures tegelikult ka minu kontrolli all – nagu nt võimlemises on selleks kava sooritamise emotsionaalne komponent –, siis sellest tekib automaatselt sportlases rohkem kindlustunnet ja vähem ärevust. Sest nüüd ma tean, mida ma pean tegema ja see on päriselt ka 100% minu mõjuulatuses. Oluline on just seada eesmärk lähtuvalt sellest, mis on sportlase soorituse juures tema enda käitumisega mõjutatav. See on see, millele kogu fookus ja tähelepanu tuleks pöörata. Neid konkreetseid soorituse elemente saab ta teha paremini, kui ta neid näiteks eelmisel võistlusel tegi. Põhiprintsiip seisneb selles, et me suuname oma tähelepanu nendele soorituse aspektidele, mis on selgelt meie enda käitumusliku kontrolli all. Ja seeläbi tunneme ennast nii sooritusele eelneval perioodil kui ka soorituse enda käigus oluliselt kindlamalt.” — Snežana Stoljarova

Kuulake ikka …