Minu seekordseks vestluskaaslaseks on pea veerandsaja aasta vältel jätkuvalt edukalt spordi tähe all elanud ja Eestis kulturismi sünonüümiks kujunenud Ott Kiivikas. Uskumatu, aga neljakümneseks saava kulturisti jaoks oli eelmine aasta üks edukamaid — napsas ta ju endale Euroopa meistri tiitli, tõi MM-ilt koju neljanda koha, Ben Weider Legacy Cup’ilt ja Arnold Classic’ult võitis hõbemedalid ning Mr. Olympia Amateur võistluselt kulla! Ja ärme unusta, et kodustel meistrivõistlustel on ta absoluutse Eesti meistrina triumfeerinud juba 18. korral. Liialdamata võib öelda, et lisaks isiklikele saavutustele on Ott nende aastate vältel teinud Eestis suuri jõupingutusi kulturismi ja fitnessi edendamisel, mille tulemusena on välja kasvanud uus ja ülimalt edukas põlvkond tegijaid. Ma tõesti tahtsin aru saada selle mehe nö kupli all toimuvast. Olen veendunud, et tippsport on (enese)juhtimisele hea metafoor ning Oti käest tahatsingi uurida, mida tuleb teha, et edu saaks harjumuseks.

“Veel kaugel vene ajal, kui ma teadlikult kulturismiga üldse ei tegelenud, aga mulle sellised muskulatuursed kehad sümpatiseerisid, hankisin ma omale koju seinale esimesed kulturistide plakatid. Mis on nüüd huvitav selle juures, tagasi vaadatuna, on see, et ühe plakati juures ma kleepisin oma õpilaspileti pildi pealt väljalõigatud näo sellel plakatil oleva kulturisti pea asmele. Tol ajal täiesti aru andmata, milleni see viib või mis ala see kulturism üldse tegelikult on; rääkimata sellest, kuidas sellega maailma tippu jõuda — lihtsalt mulle meeldis muskulatuurne keha. Kuid viis see selleni, et selle sama mehega, kelle plakati ma koju ostsin ja kelle näo ma iseenda pildi vastu ära vahetasin, seisime kümme aastat hiljem samadel võistlustel ühisel laval ja vaatasime üksteisele konkurentidena tõtt. Ja ma võitsin seda meest nendel võistlustel. Elus on tagasi vaadates selliseid huvitavaid märke ja sündmusi, millest hiljem saad aru, et need olid juba tol ajal alateadlikult minu jaoks nö suunanäitajad, unistused või ideaalid, mille poole ihkasin.” — Ott Kiivikas

Kuulake ikka …