Selle vestlusringi vahetuks ajendiks oli üks mulle saadetud meil, mille saatja reageeris omakorda Janice Fiamengo küsimusele (“Järsku oli 19. sajandi antifeministidel ikkagi õigus?”)*. Nimetatud kirjas olid muude kõigiti konstruktiivsete seisukohtade kõrval – saatjaks oli noor ja arukas inimene – ka sellised kõhedust tekitavad read: “… tekitab muret, et kodanikuvabadused on muutumas lihtsalt status quo’ks, mille kasulikkust ei püüta ratsionaalselt kaitsta. Dave Rubini saates esinenud proua ei toonud ju sisuliselt ühtegi argumenti, miks süütuse presumptsioonist loobumine on halb..”
25. aprillil kutsusin ma EBS-i stuudiosse õiguskantsler Ülle Madise ja Tartu Ülikooli kriminoloogiaprofessor Jüri Saare, et neilt uurida, miks on süütuse presumptsioonist** loobumine väga halb mõte.
Lühikese vastuse andis Ülle kohe vestluse alguses (8. minut): “Kui sa siin alguses küsisid, miks süütuse eeldamisest loobumine oleks halb, siis lihtne inimlik vastus on see, et sellest saab igaüks aru siis, kui tema ise on jäänud hammasrataste vahele.”
Sealt kulges arutelu edasi laiematele õiguskorda puudutavatele küsimustele. Keskustelu 46. minutil tuletas Jüri meile väga tänuväärselt meelde riigi definitsiooni: “Me oleme täna küllaltki palju rääkinud inimesest ja tema vabadusest ning inimelu väärtusest, aga teiseks pooleks on selles kõiges ju riik, ja riigi definitsioon on väga lihtne. See on klassikaline Max Weberi antud definitsioon: riik on mingil territooriumil vägivalla monopoliseerinud institutsioon.”
Minu arvates tuleks suurt osa tänastest poliitlahingutest vaadatagi selles valguses. Eriti silmatorkav on see just hoogu juurde koguvas identiteedihõimude omavahelises kemplemises. Iga suguharu püüab vägivalla monopoliga kurameerides kaikamehe enda poolele võita, et sellega siis plats puhtaks teha. Lõpupoole (85. minutil) tekkis kõneluses asjakohane paralleel meie oma lähiminevikuga, kui Jüri meenutas taas väga asjakohaselt sotsialistliku õigussüsteemi iseärasusi: “Nõukogude kriminaalõigusest süütuse presumptsioon puudus. Nõukogude kriminaalõigus tegeles klassivõitlusega, õigus oli võitlusvahend ekspluataatorite klassi hävitamiseks… ka seda nimetati õiguseks.” Siit haaras jutujärje üle Ülle, kes võttis 89. minutil kenasti kokku suure osa saatest (ja ühtlasi ka praegu õues toimuvast): “Niipea, kui vähemus üritab enamusele midagi peale suruda või siis, kui üks seltskond on enda kätte haaranud võimu ja üritab kõiki teisi riigi sunnijõuga sellest eemal hoida, ja hoida ära isegi igasuguse kriitika, siis see pälvib kas varem või hiljem õiglase vastulöögi.”
Mulle tundub, et vestlus Jüri ja Üllega haakus väga hästi ühe teise meie kanalil leiduva klipiga***, kus Jordan Peterson ütleb nii: “Idee üksikisiku transtsendentsest tuumast on meie õigussüsteemi keskne idee, mis tähendab seda, et isegi siis, kui teid süüdistatakse mõrvas, isegi siis, kui teie vastu on ümberlükkamatud tõendid, isegi siis olete te veel väärtuslik ning riik ei tohi teist lihtsalt üle sõita. See on uskumatu, sest barbaarsetes ühiskondades – sellistes, kuhu me just praegu tagasi minna üritame – lähenetakse asjale pigem nii, et kui teid juba milleski süüdistatakse, siis võib teid ka igaks juhuks maha lasta. Selle põhimõtte järgi on palju lihtsam käituda ja see rahuldab ka rahvajõugu verejanu palju paremini.”
Head kuulamist!
Hardo
———————
* https://www.youtube.com/watch?v=azBsM
** https://et.wikipedia.org/wiki/S%C3%BC
*** https://www.youtube.com/watch?v=-Y3uh