Teema veidi teaduslikum nimetus seostub mõistetega „vikaarkristlus“, „asenduskristlus“, „parakristlus“, „eestlase kristlus“. Tartu Ülikooli religioonisotsioloogia vanemteadur Lea Altnurme kirjutab, et eestlaste usku võiks nimetada vikaarkristluseks, kus usukauge enamus soovib, et usklik vähemus hoiaks tallel traditsioonilist õpetust, praktikat ja moraali. 47% eestlastest suhtus 2010. aastal kristlusesse sõbralikult, 44% oli ristitud. Ainult 5% oli skeptiliselt või vaenulikult meelestatud (andmed siin ja järgnevalt Saar Polli küsitlusest „Elust, usust ja usuelust, 2010“. Samas ei soovita end siduda konkreetse kogudusega ning räägitakse palju „oma usust“. Missugune on see OMA USK, mida tunnistab 41% vastanutest? Millesse või kellesse eestlane usub? Aga eestimaalane? Kui kristlik või mittekristlik on Eesti ühiskond? Kuidas toimib religioon/kristlus Eesti ühiskonnas? Milline on või võiks olla kristluse ja kiriku roll tänapäeva Eesti ühiskonnas? Kuna suurem osa venekeelsest elanikkonnast määratleb end usuliselt, siis kas usk on järjekordne „Vene värk“? Või nagu varem arvati, „sakslus“ või „kadakasakslus“?
Arutelu juht: Silver Tambur
Osalejad: Eerik Jõks, Liina Kilemit, Annely Neame, Lea Altnurme, Atko Remmel
Korraldaja: Eesti Evangeelne Luterlik Kirik ja Eesti Kirikute Nõukogu
Arutelu leidis aset 10. augustil 2018 Paides.
Vabas õhus tehtud salvestusele lisavad värvi tuule puhumine, lehtede kahin ja vihma krabin.
